Muiste elas metsas üks koprapoiss. Tema nimi oli Tom. Tal oli palju vendi. Kõik nad olid samasugused Tomiga.
Ükskord juhtus hirmus lugu ning metsas möllas suur torm. Suurel Tuulel oli kiusu tuju ning tal tahtis kobraste majakese ära puhuda. Koprad üritasid Surt Tuult ümber veenda, kuid asjatult. Suur kuri tuule ainult naeris kobaste üle. Tom oli väga õnnetu. Ta muetses oma vendade pärast. Nad kõik olid talle ääretult kallid. Suur Tuul hakkas ründama. Ta võttis kopsud õhku täis ja puhus. Kuid kobraste majake jäi imekombel terveks, sest talle tuli appi Kaja.
Abiline olid juhuslikult möödumas, kui märkas, et Tom on oma vendadega hädas. Kaja kordas Suure Tuule juttu ning Tuul sattus eksitusse. Ta sai Kaja peale vihaseks. Ja sai ainult vihasemaks ja vihasemaks. Suur Tuul tahtis Kaja kätte saada. Kaja pistis jooksu ning Suur Tuul tema järel.
Pärast seda läks Tom laia maailma rändama. Ta käis ära pool maakera. Tegi tutvust Ameerika kobrastega.
Otsis oma õnne selles suures ilmas. Ta otsis Õnne. Ühel päeval, Pruuni Hobuse Mäetipus, leidiski ta Õnne. Õnn arasjagu suusatas. Õnn ütles, et ta õde, Kaja, on juba pikemat aega kadunud. Kui sa ta ülesse leiad, siis ta annab Tomile kõik, mida ta soovib. Kuna Tom oli nutikas, jäi ta ootama, kuni Õnn lahkub ning hüüdis mäetipust alla: "Kaja, kaja, ma tean et sa oled seal, tule älja!" Tom teritas kõrvu. Paari hetke pärast kuulis ta Kaja häält. "Kaja, kaja, ma tean et sa oled seal, tule älja!" Tom oli rõmus. Jalamaid oli ka Õnn platsis.
Õnn lausus, et nüüd on ta küll õnnega koos ja ta lahkus. Kobras hakkas teele. Lõpuks jõudis ta väikesesse külla. Seal elas Meeli. Ilus kopratüdruk. Nad said tuttavaks. See oli suur sõprus, mis oli määratud kestma igavesti. Tom tundis, et on lõpuks leidnud oma õnne. Kui nad ei ole surnud, siis elavad nad õnnelikult siiani. Sellest annab teada seesama muinasjutt.
Ükskord juhtus hirmus lugu ning metsas möllas suur torm. Suurel Tuulel oli kiusu tuju ning tal tahtis kobraste majakese ära puhuda. Koprad üritasid Surt Tuult ümber veenda, kuid asjatult. Suur kuri tuule ainult naeris kobaste üle. Tom oli väga õnnetu. Ta muetses oma vendade pärast. Nad kõik olid talle ääretult kallid. Suur Tuul hakkas ründama. Ta võttis kopsud õhku täis ja puhus. Kuid kobraste majake jäi imekombel terveks, sest talle tuli appi Kaja.
Abiline olid juhuslikult möödumas, kui märkas, et Tom on oma vendadega hädas. Kaja kordas Suure Tuule juttu ning Tuul sattus eksitusse. Ta sai Kaja peale vihaseks. Ja sai ainult vihasemaks ja vihasemaks. Suur Tuul tahtis Kaja kätte saada. Kaja pistis jooksu ning Suur Tuul tema järel.
Pärast seda läks Tom laia maailma rändama. Ta käis ära pool maakera. Tegi tutvust Ameerika kobrastega.
Otsis oma õnne selles suures ilmas. Ta otsis Õnne. Ühel päeval, Pruuni Hobuse Mäetipus, leidiski ta Õnne. Õnn arasjagu suusatas. Õnn ütles, et ta õde, Kaja, on juba pikemat aega kadunud. Kui sa ta ülesse leiad, siis ta annab Tomile kõik, mida ta soovib. Kuna Tom oli nutikas, jäi ta ootama, kuni Õnn lahkub ning hüüdis mäetipust alla: "Kaja, kaja, ma tean et sa oled seal, tule älja!" Tom teritas kõrvu. Paari hetke pärast kuulis ta Kaja häält. "Kaja, kaja, ma tean et sa oled seal, tule älja!" Tom oli rõmus. Jalamaid oli ka Õnn platsis.
Õnn lausus, et nüüd on ta küll õnnega koos ja ta lahkus. Kobras hakkas teele. Lõpuks jõudis ta väikesesse külla. Seal elas Meeli. Ilus kopratüdruk. Nad said tuttavaks. See oli suur sõprus, mis oli määratud kestma igavesti. Tom tundis, et on lõpuks leidnud oma õnne. Kui nad ei ole surnud, siis elavad nad õnnelikult siiani. Sellest annab teada seesama muinasjutt.
No comments:
Post a Comment