Lastekodu

Oli viimane koolipäev ning tunnid olid äsja lõppenud. Kaisa välus uksest ning kõndis liugleval kõnnakul oma kodu poole. Ta keeras oma veidi halli värava lahti ning seejärel sulges selle. Õues oli imeline päev. Päike lõõskas taevas ning tüdruk tegi tulevasi päevaplaane. Ta kavatses oma parimad sõbrannad Kätlini ja Tuule õhtul kinno kutsuda. Kaisa jõudis juba tuppa. Otsekohe Kaisa rõõmus tuju muutus. Ta silmitses oma tolmu täis kodus räbaldunud kardinaid, mis olid akendele ette tõmmatud ning keegi polnud neid juba vähemalt aasta otsa sealt ka liigutanud. Ninna tungis tugev suitsune õhk, mis tuli elutoast. Kaisa pani oma koolikoti maha ning sammus raskel sammul elutuppa. Tal ei olnud hea tunne. Elutuppa jõudes oli seal ta enda ema pikali, ta oli näost rohekas. Kaisa süda jäi seisma, nagu alati kui ta näeb oma ema pooleldi surnuna maas. Seda on juhtunud ka mitmeid kordi varem. See kuu on aga sellised juhtumid eriti sagedaseks muutunud. Tüdruk valis värisevate kätega kiirabi numbri ning nad lubasid viie minutiga kohale jõuda. Kaisa kõhutunne ei olnud hea. Ta tundis et seekord on asi kuidagi teistmoodi. Ta istus ema kõrvale ja kustutas vaibale kukkunud koni ära, mis ei olnud jõudnud veel põlema minna.

Järgmine päev ei olnud õnneks kooli. Kaisa ei olnud kinno läinud, sest ta oli haiglasse ema toetama kutsutud ja seal magama jäänud. Hommikul tuli ta juurde suur valges mantlis onu ja ütles et ta ema suri paar tundi tagasi tugevasse kopsuvähki, mis oli tulnud suitsetamise tagasjärjel ja see oleks paratamatult juhtunud kas varem või hiljem. Kaisakõht tõmbus kokku. Tal oli järsk kõigest suva ja ta lihtsalt istus ja nuttis. Ta oli varem oma ema pärast nii palju pisaraid valanud aga siis sellepärast, et ta olemas oli. Nüüd oli lugu vastupidi. Kaisal ei olnud enam kedagi. Mitte ühtegi sugulast ega täiskasvanut kes ta eest hoolitseks. Ka ta isa oli surnud, aga muudel põhjustel. Varsti tuli ta juurde sama doktor, kes ennegi ning tõi mingid paberid, kuhu Kaisa pidi oma nime kirjutama ja oma soovid uue kodu valimiseks milleks oli lastekodu. Lastekodu nime kuuldes kukkus Kaisa niigi mõranenud maailm kokku. Järgmine päev otsustas ta otsida Tuule ja Kätlini ülesse. See ülesanne osutus õnnestunuks ning sama päeva lõpuks oli Kaisa üksinda oma lastekodu toas. See oli väga väikene ruum, kus ei olnud palju valgust. Seal oli kaks kitsast nari. Tuba oli mõeldud neljale inimesele. Asju oli toas aga kolmele inimesele. Kahe nari vahele oli pandud pisike öökapp. Tüdruk istus ainsale vabale asemele ning hakkas nutma. Ta ei olud veel hooldajate ja teiste lastega kohtunud. Ta ei tahtnud kah. Kaisa ei jõudnud seal kaua istuda. Juba kostis koridorist sammude müdinat ning uksest jooksid sisse kaks naervat tüdrukut. Üks oli suur ja jässakas ja teine pikk ja kõhn. Jässakam vaatas Kaisale suurte silmadega otsa ja pomises endamisi, et miks küll keegi nendele midagi pole öelnud, et nende tuppa tuleb uus tüdruk. Kaisa tutvustas end ning Pikk tüdruk ütles oma pikka blondi patsi keerutades, et tema nimi on Karima ning see teine tüdruk on Terje. Kaisa üritas nendega vestlust arendada aga kumbki ei olnud eriti jutukas. Terje veel vähem. Niipalju sai Kaisa teada, et see kolmas tüdruk, keda toas ei olnud, tema nimi oli Veroonika. Teda hüüpi Vikiks ning ta viibis parasjagu arsti juures, sest ta üritas teha enesetappu ning hüpata neljandalt korruselt alla, aga see ei õnnestunud tal ning ta jäi ellu. Terje ning Karima läksid juba teki alla. Kaisa üritas nendest eeskuju võtta, aga tal ei tulnud und. Hommikupoole jäi ta magama. Kaisa oli just uinunud, kui ta pidi juba ärkama. Kaisa harjus seal aja jooksul ära. Leidis sealt uusi sõpru ning ka vanad käisid teda külastamas. Eriti Tuule ja Kätlin. Kaisa hakkas kasutama narkootikume, nagu enamusi lastekodu tüdrukuid, et unustada muud mured ja mõtted. Kaisa ei pööranud enam tähelepanu enda välimusele ning käitumisele. Kätlin ja Tuule, kes varem külastasid teda pidevalt, ei tahtnud enam teda vaatama tulla. Kaisa muutus veel kurvemaks ning vajus rohkem masendusse kui ennem. Varsti ta tuli sealt mustast august välja, kui üks pere tahtis teda lapsendada. Kaisa leidis endale uue kodu, hoolitseva pere kõrval. Ta läks uuesti kooli, uuendades suhteid Tuule, Kätlini ning muude sõpradega. Kaisa alustas oma elu uuelt leheküljelt ning varsti tal tuli meelde, mis asi on naeratus.

Kodune ülesanne

tšillima- sõpradega kulukalt aega veetma

hängima- sõpradega odavalt aega veetma

cool- lahe

look- väljanägemine

trend-laialdaselt levinud riietusstiil, mood

image - iseloomulik olek

Minu vanemad saavad nende sõnade tähendusest samamoodi aru nagu mina.

Noorsoojutt

"Kuidas elad, Ann?"