Sam ning alatu orav.

Siil, Sam vihkab kolampäevi. Alati läheb tal iga kolmapäev kõik halvasti. Ka see päev oli kolmapäev. Sam läks pärast ärkamist jalutama. Ta kohtas ühe suure kase all väikest oravat. Ta näis olevat päris liimist lahti ning vaene kui kirikurott. Siilikesel oli oravast kahju ning ta tahtis teda aidata. Sam hakkas oravaga rääkima ning küsis, miks ta nii õnnetu tundub. Orav vastas, et ta mõtted on segi kui puder ja kapsad ning ta sattus vihma käest räästa alla. Sam tahtis Oravakest aidata ning ta pakkus talle oma abi. Orav läks kohe rõõmsamaks. Ta lasi siilil tuua talle toitu, öeldes, et tema enda toiduvarus ei seisa midagi ka pudeliski paigal ning kõik väheneb nagu lapse reega. Sam tõigi talle kuhjaga süüa. Orav sõi kõhu täis ning võttis naeratades jalad selga ning läks oma koju, mis oli selle sama kase otsas. Orav läks leiba luusse laskma. Siil oli üllatunud ning mõtles, et midagi jäi talle kahe silma vahele. Sam vaatas ülesse ning silmas Orava hiiglaslikku toiduvaru. Siil sai pahaseks, sest ta arvas te Oravake on tõesti hädas aga Orav vedas teda ninapidi ja ajas talle hoopiski udu. Järgmine päev läks Sam sama rada pidi oma jalutuskäiku tegema. Ta kohtas Oravakest sama kase all, samasuguse näoga, õnnetuna. Seekord Sam ei läinud õnge ning ta ei hakanud oma abi pakkuma. Siil tundis end nagu koer ja kass. Orav teritas Sami aga siilike ei lausund talle ei musta ega valget. Ta pühkis tolmu jalgelt ning läks turtsudes oma koju. Sam veendus järjekordselt, et ta vihkab kolampäevi.